Blogi & artiklid

10. detsember 2015

Meie mõttetud võitlused

Autor: Sirje Tammiste
Tean üht ettevõtet, kus puuduvad juhid. Vähemalt rääkisid nad sellest mõtteviisist 1,5 aastat tagasi. Kuid ülejäänud ettevõtetes on ikka ametis nii juhid kui alluvad. Mul tekib sageli küsimus – kuidas saavutada selline koostöövorm, et juhtide ja alluvate vahel puuduks „rindejoon“. Liiga sageli kuulen nii tööintervjuudel kui coachingus, kuidas küll üks pole rahul ühega ega teine teisega. Ühise eesmärgi nimel töötavatel inimestel puudub tegelikult justkui üks eesmärk. Pigem pingutatakse, et teineteisele koht kätte näidata.

Kõik algab juhi isiksusest
Mida iganes sa teed, pead seda oskama. Nii oodatakse, et juhid, kes on sellele positsioonile jõudnud, oskaksid juhi ametit. Kus nad seda küll õpivad? Ikka töö käigus, oma eksimuste üle pead vaevates ja südant valutades. Tavapäraselt saavad juhi positsioonile edasipüüdlikud, ambitsioonikad ja loomupäraste liidriomadustega töötajad. Kuid seda, kuidas spetsialistist juhiks kasvada, neile koos uue vastutusega ei õpetata.

Kui alustav juht on adekvaatse enesehinnanguga ja kõrge emotsionaalse intelligentsusega, hakkab ta oma otsuseid tehes toetuma sisetundele. Paljud võtavad eeskujuks enda juhi - enamasti õpime nähtud edukaid käitumismustreid korrates. Kui aga sellist eeskuju pole võtta, on juba keerulisem. Või kui tegelikult on sisemine ebakindlus suur ning juhi käitumine on kantud hirmust, ärevusest? Siis lähevad kindlasti suhted korrast ära, meeskonnas tekivad pinged, möödarääkimised.

Kõige olulisem on minu arvates juhi eneseteadlikkus ja lugupidav suhtumine oma kolleegide vastu. Just kolleegide, mitte alluvate. Valige juhtideks küpseid isiksusi, kes oskavad endasse vaadata, mõistavad oma arenguvajadusi ja tegelikult ka tegelevad pideva enesearendamisega. Juhi töövahend on tema isiksus, tema emotsionaalne stabiilsus ja suutlikkus oma emotsioone juhtida. Suutes iseennast juhtida suudab ta ka inimestevahelisi suhteid juhtida. Sest mis muu see juhi töö siis on?

Iga juht vajab toetust
Vahel arvab juht ise, et juhiks valituna peab ta teadma kõiki vastuseid. Kuidas küll saaks? Julgus öelda, et ma ei tea, kuidas seda olukorda lahendada ja oskus küsida oma meeskonnalt keerulistes olukordades toetust, on suure väärtusega. Juhile ei pakuta toetust, kui ta seda ise ei küsi. Selleks on vaja õppida oma kolleege kuulama, nendega olulistel teemadel arutama ja parimaid vastuseid otsima.

Vahel arvavad alluvad, et kui ta on juht, las siis katsub ka hakkama saada. Kuulen lugusid omavahelistest suhetest, nagu oleks tegemist viienda B-ga – mida kõike  küll välja ei mõelda, et juhi elu kibedaks teha! Eriti mõnus on proovikive teele veeretada, kui juht on omade hulgast kasvanud. Kui tema juba juhiks valiti, anname talle tõelise elu õppetunni - tundub nii mõnegi töötaja käitumine oma juhi suhtes tõelise kiusuna. Et mitte veelgi halvemini öelda. Loomulikult mõjub selline suhtumine laastavalt, juht muutub ebakindlaks, hakkab eksima ja ebaedu nõiaring on käivitatud.

Kõige tähtsam on usaldus
Selleks, et meeskond toimiks, on vaja omavahelist usaldust. Eelkõige tähendab see, et eksimine on lubatud. Kui seda kardetakse, jäetakse uuendused tegemata, ei võeta ette tegevusi, mille õnnestumises ei olda kindlad. Kergem on mitte teha, sest siis ei süüdistata eksimises. Selline mõtteviis ei vii ühtegi ettevõtet edasi.

Kui teen koolitust, on mul iga päeva lõpul endale palju küsimusi – kas oleksin võinud midagi teisiti teha? Pole ühtegi samasugust koolituspäeva, sest ma õpin kogu aeg. Eksides ja uusi lahendusi leides liigun edasi. Nii on see kindlasti ka teistega, mis iganes tööd nad teevad.

Veelgi keerulisem on personalivalik – otsides õiget inimest ettevõttesse, mille igapäevast ei pruugi meie projektijuhid liiga palju teada, on alati võimalus eksida. Ning vahel me tõesti eksime. Meie esimene küsimus siis, kui see juhtub, on – mida peame järgmisel korral teisiti tegema? Seda arutame oma meeskonnas, sest me usaldame rääkida ka ebaõnnestumistest. Seda me arutame ka oma klientidega, sest meie vahel on usaldus. Ilma selleta ei saaks seda tööd teha.

Nii on see igas töös – usaldagem oma kolleegidelt rohkem nõu küsida. Usaldagem oma kahtlustest rääkida. Juhiks saades ei anta kellelegi võluvitsa, et kohe oskaks. Ei ole rindejoont juhtide ja alluvate vahel, sest meil on ühised eesmärgid. Vaid üksteisele toetudes, kuulates erinevaid mõtteid ja arutades erinevaid argumente leiame õige tee. Pole alluvaid ja juhte, on kolleegid, keda seob meeskonnatunne. See saab toetuda vaid usaldusele.

Pole mõtet pidada mõttetuid võitlusi, kus võitjaid ei ole. Kui on võitlus, on vaid kaotajad. Kõige suurem kaotus on inimsuhete halvenemine.


<- Tagasi