Blogi & artiklid

15. juuni 2016

Prioriteedid paika!

Autor: Sirje Tammiste

Kirjutan erilises meeleolus – on veel mõned päevad ja algab puhkus. Lõpetasin äsja Remarque „Taeval ei ole soosikuid“ lugemise – mõtted elu väärtustamisest ja arusaamast, mitte midagi pole iseenesest mõistetavat. Ainus tee õnnelikkusele avaneb läbi iga inimese suutlikkuse valitseda iseenda üle. Paljud meist sõidavad justkui võidusõitu, tajumata algust või lõppu. Kui tihti küsime – miks ma seda teen, mis on eesmärk?

Neid küsimusi olen koos coacheedega paljudel selle aasta kohtumistel küsinud. Kui lagunevad olulised suhted, jäävad sündimata lapsed või kaotad tervise, on juba hilja. Iga suhe vajab aega ja pühendumist. Kui prioriteet on töö ja raha, ununeb sageli see, mis on tegelikult tähtis. Töö rügamise hulluses kaovad elust armsad inimesed. Ühel hetkel pole kedagi, kellega oma võite tähistada. Liigne stress mõjub naise organismile vahel päris ootamatult – ning lapse saamine on vaid arstide kätes. Sest naise enda organism ei toimi. Mul pole küll käepärast teaduslikke uuringuid, loodan, et minu kogemus on pigem erandlik, kuid need erandid hirmutavad. Kui noor naine teaks, et ülepinge võib takistada emaks saamist, kas ta siis loobuks karjäärist? Tahame olla meestega võrdsed, kuid oleme loodud tundlikumate ja õrnematena. Justkui häbeneme seda, varjame end karmi maski taha ja väliselt saame hakkama. Loeb aga see, mis on päriselt, igaühe sees.

Läbipõlemine on ajakirjanduses üle ekspluateeritud teema. Neid lõputuid lugusid lugedes loeme nagu kellestki väga võõrast, märkamata, et need inimesed on meile väga lähedal, aru andmata, et ise oled teel sellesse kuristikku. Kui tööintervjuudel kohtud järjest nendega, kes peale rasket tööperioodi vajasid aastat taastumiseks, sest ei suutnud keskenduda, magada, kadus elurõõm, tuleb reaalsus väga lähedale. Paljud meist töötavad end surnuks. Sest tuleb olla edukas, on väga tugev sotsiaalne surve.

Õnneks on noor põlvkond targem. Ta ei ole enam nõus tegema ületunde, sest „tahan elada oma isiklikku elu, tegeleda hobidega, olla sõpradega“ – umbes sellist ütlemist olen palju kuulnud. Tööandjatele see aga ei meeldi. Peame siiski kokku leppima – elu on maraton, ei maksa sprinteri tempot arendada. Jooks jääb lühikeseks.

Võtan ise ja tee seda ka sina - võta sel suvel aega mõtlemiseks ja isiklikuks inventuuriks. Et ise endaga kokku leppida õigetes prioriteetides ja läbi mõelda - mida ma reaalselt teen, et need saavutada. Kes on need inimesed, keda soovin ka kümne aasta pärast enda ümber näha? Millises füüsilises, vaimses ja emotsionaalses seisus tahan olla ning mida ma ise selleks teen?

Kui prioriteedid on paigas, saad otsustada kuidas oma aega planeerid. Aja planeerimine on oma elu juhtimine. Et saavutada tasakaalu ja tunda end õnnelikuna.

Kui inspiratsiooni ei leia, loe Remarque: „Kes midagi ei oota, ei saa ka pettuda“, ütleb ta ühe tegelase sõnadega. „Kui midagi iseenda heaks ei tee, ei saa ka õnnelik olla“, lisan omalt poolt mina. Imelist puhkust!


Loe veel:

Läbipõlemine kutsehaiguseks 

Mis aitab endas selgusele jõuda?