Blogi & artiklid

18. märts 2021

Kas vanus on oluline?

Autor: Sirje Tammiste

Oleme jõudnud aega, mil diskrimineerimisest mitte ainult ei räägita, vaid sellest mõeldakse väga tõsiselt. Sel korral soovin oma mõtteid jagada vanuse teemal, sest kogeme ka ise personalikonkursse läbi viies – vahel mõjutab uue töötaja valikut tema vanus. Paraku – seda, mida teevad teised, me muuta ei saa. Saame muuta iseenda suhtumist oma vanusesse.

Vanuse pärast pole vaja intervjuul vabandada, pigem mõelda – millist lisaväärtust sinu kogemused annavad. Kui mõtled vanusest kui valikute piirajast, siis nii see ka saab olema. Kui mõtled oma vanusest kui üha suurenevast töö- ja elukogemusest, isiksuslikust küpsusest – siis näita seda personalikonkurssi läbi viivale inimesele. Veel parem – too see oma motivatsioonikirjas välja, et saaksid kutse tööintervjuule.

Kuuleme tööintervjuudel kandidaate ise enda kohta ütlemas: „ No ma olen ju juba 40… 50 …, kes mind enam tööle tahab!“ See on isetäituv ennustus – kui sa nii mõtled, siis sellise mulje ka teisele osapoolele jätad ja paratamatult hakkab ta otsima märke – mis on selle inimese juures sellist, miks teda pole mõtet tööle võtta.

Kuidas vanus inimese töösooritust mõjutab? Tõsi, midagi vanusega muutub. Võib tõesti juhtuda, et pikk juhirolli täitmine  on olnud liiga suur pinge ja vastutuse koorem. Selle tulemusena võib emotsionaalne stabiilsus olla madal, mistõttu võib inimene üsna kergelt ärrituda. Siiski on paljud juhid õppinud nii iseenda kui teiste emotsioone juhtima. Pingelistes olukordades tuleb paljudel justkui „rahu nüüd“ käik sisse ning rabistamise asemel hakatakse oma sõnu enne välja ütlemist erilise hoolega kaaluma. Kui ikka säilenõtkus on kõrge, siis suudavad pika staažiga juhid väga professionaalset tööd teha, 60 aastat pole siin mingi näitaja! Vaatame erinevate riikide presidente ja peaministreid – valdavalt on nad küpses eas elukogenud inimesed.

Pigem on küsimus – mida see konkreetne inimene tegelikult tahab? Kas on veel soovi üha uusi eesmärke püüda ja teisi kaasa tulema innustada? Küpsemas eas pole paljudel enam vaja mitte kellelegi midagi tõestada – ma tean, milleks olen suuteline ja vastavalt sellele ka oma töökohta valin, võime arvata. Tegelikkuses tuleb end just küpsemas eas tõestada – et ikka oskad, suudad ja tahad tööd teha. Ja ka seda, et sinus on tegutsemistahet ja -soovi. Üsna sageli arvatakse, et üle 50-aastased tahavad juba mugavalt elada. Sest see on paljude noorte unistus – selleks vanuseks võin juba rahulikumalt võtta. Nii pannakse oma unistus teise inimese pähe ja mõeldakse, et kõik soovivad sama asja.

Siiski on sagedane, et see, kes kogu elu rattal tiirelnud, naudib seda sõitu ega soovi mingil juhul tasasel käigul tammuda. Kuid kuuleme ka tööintervjuudel - enam ei soovi võtta nii suurt vastutust, nagu nooremas eas.  Inimesed on erinevad, nii on ka nende soovid erinevad. Lihtsalt vanuse pärast kedagi kõrvale jätta on lühinägelik.  Kogeme sageli, et eduka karjääri teinud juhtidel pole ühel hetkel võimalik enam tööd leida – juhiks neid ei palgata, spetsialistiks ei kujutata ette. Millised võimalused on 50- aastasel kogenud juhil? Kindlasti on tema kogemused ja teadmised väärtuslikud.

Jah, uute tehnoloogiatega kaasaminek võib küpsemas eas olla keerulisem. Uute olukordadega võib olla raskem kohaneda. Kui töö nõuab füüsilist jõudu, siis vanusega tõesti jaks väheneb. Kui aga on vaja „peaga“ ja „suuga“ tööd teha, siis loeb kogemus, teadmised, suhtlemisoskus, koostööoskus … Eluaastad annavad siin hoopis eelise.

Isiksuslikud erinevused on alati suuremad kui vanuselised erinevused. Nii leiame igas vanusegrupis igasuguseid inimesi. Vanus iseenesest ei määra, kes inimene oma olemuselt on. Oluline on see, kelleks ta on kujunenud ja mida oskab. Millised on tema võimed, isiksuse omadused ja töötahe.

On teatud müüdid, mida olen kuulnud:
  • Kui ta on juht olnud, mismoodi ma ta nüüd madalamale positsioonile palkan – arvan, et  selle taga on juhi enda varjatud ebakindlus: äkki hakkab targutama.  Kui oled ise tugev juht, palka kogemust. Sinu autoriteet ei sõltu teisest inimesest, ikka sinust enesest.
  • Selles vanuses ei viitsi enam pingutada – ära kunagi eelda, pigem veendu selles! Mõtleme mõnele koolijuhile, kelle küpsus andis autoriteeti ja kindlustunnet. Mõtleme meie Lennart Merile – kas me mõtlesime sellele kui vana ta on? Meie oma riiki oskas ta edasi viia ja maailmas esindada. Nii oskavad küpsemas eas töötajad oma tööd väga hästi teha ja ka ettevõtet edasi viia.
  • Selles vanuses enam uusi asju ei õpi – no õpitakse ikka küll! Ja kuidas veel – tehakse noortele silmad ette!
  • Meil on noorte kollektiiv, keskealine siia ei sobi – võib arvata, et noortega võrdselt ta ehk pidutseda ei taha. Tööl käiakse aga tööd tegemas. Kogenud inimeste oskused ja töövilumus on noortele suureks õppimise võimaluseks. Olen ikka seda meelt, et ühes meeskonnas peaks olema erinevast vanusest inimesi. Noored õpivad kogenutelt ja kogenud noortelt.

Tegelikult on just üle 40-50 -aastastel võimalus end täiel määral tööle pühendada. Lapsed saavad juba ise hakkama, nende prioriteediks saab olla töö ilma ühegi süümepiinata!

Kui oled ise küpses eas – tee oma vanusest eelis, julge välja tuua oma kogemused, rääkida sellest, mida elult õppinud oled ja kuidas seda igapäevatöös kasutada oskad. Kui usud endasse, usuvad ka teised sinusse. Kui endas kahtled, tunnetab seda ka potentsiaalne tööandja.

Tööle soovitakse palgata positiivseid ja hea energiaga inimesi. Hoolitse oma emotsionaalse ja vaimse tervise eest – ja sa oled väärt töötaja vaatamata kogunenud aastatele.

Loe veel:
Emotsionaalne stiil kui elu mõjutaja