Blogi & artiklid

On privileeg olla lõpuni kuulatud. Mõistetud rohkemgi kui ise ennast mõistad. Et oma mõtteid korrastada ja oluline eesmärk enda jaoks lahti mõtestada. Minevikust saab tulevik, kui võtad sealt positiivse kogemuse. Sõnastad selle ja vormid plaaniks, mille järgi on hea ja kindel astuda. Just see juhtub, kui koged professionaalset coachingut.

On aeg, mil paljud mõtlevad uuele karjäärile. Lapsed valivad kooli, kuhu minna õppima – milline suund valida? Tööturul on palju koondamisi ja suuri muudatusi – paljud peavad tõsiselt kaaluma karjäärimuutust. Kunagi ei ole hilja oma tööelus muutust teha. Mida varem hakkad sa teadlikult fookuses hoidma eluks seatud eesmärki, seda suurem on elule tagasi vaadates rahulolu saavutatu üle.

Olen üle 20 aasta omanud privileegi kohtuda inimestega, kes on oma karjääris muudatust planeerimas. Mõnedel õnnestuvad töökoha vahetused lihtsalt, teised aga ei leia kuidagi uut ja sobivat tööd. Mida on tööintervjuud mulle õpetanud?

Aasta algul mõtlevad paljud – mida tahan saavutada, kuhu jõuda? Leia alanud aastasse kasvõi üks oluline uus/parem asi, mis muudab sinu elu rõõmsamaks ja õnnelikumaks, mis suurendab sinu rahulolu iseendaga. Kui aastaga selle oma ellu lubad, saad aasta lõpul rahulolevalt nentida – oli hea aasta …

Kui konverentsil tutvustatakse mind kui „tippkoolitajat“, siis tahan tunda, et see pole reklaamitrikk vaid see vastab ka tõele. Koolitajate turgu aitab väga hästi korrastada riiklik täiskasvanud koolitajate kutse süsteem. Muidugi, kui koolitus algab, ei loe enam paber. Loeb see, mis sünnib sellel koolitusel. Kas koolitaja saab osalejatega kontakti, tekitab usaldust ja oskab teemat veenvalt esitada. Loeb see, et osalejatel õpitust ka kasu on.

Gümnaasiumi lõpetajal on vaja mõista, kuidas toime tulla selles maailmas, kus on palju valikuid ja valikuvabadust. Varasemalt sageli kirutud rutiin „kooli-koju-kooli“ võis olla küll tüütu, kuid võttis endalt ära vajaduse ise mõelda, mida oma eluga peale hakata. Noore gümnaasiumilõpetaja suurim väljakutse on muuta oma pühendumist – vaid väga hästi tehtud töö on väärt tegemist. Lihtsam on neil, kes juba koolis õppides soovisid saavutada maksimumi - nad on õppinud pingutama ja tõsiselt tööd tegema.

Uue töö otsimine on põnev teekond, mis paneb end analüüsima, tekitab parajalt pinget ja lisab ellu veidi ärevust. Kui oled valinud õige suuna ja selles ka värbajat veenad, on uus töö sinu!

Disain on jõudnud kohtadesse, kus varem selle peale ei mõeldud. Näiteks mõeldakse meditsiinis teenuste disainile – pole sugugi nii, et lähed arsti juurde ja saad rohu. Või teine näide – valdade ühinemisega on vaja infoliikumine hoopis uuele tasemele viia. Töö disain on vajalik ka igas äriettevõttes. Ettevõtete äri on pidevas muutumises, allkirjastatud ametijuhendid ei ole piisavalt paindlikud. Iga töötaja loob tegelikult ise oma töö – vastavalt sellele, millised on tema tugevused, kogemused ja oskused.

Praegu on aeg, mil mõeldakse uutele koolitusplaanidele. Päris sageli tõdetakse, et mitte midagi uut koolitajatel pakkuda pole, kõik juba vana tuttav. Nii võib see vahel tõesti tunduda kogemustega juhtidele, kes end juhina juba kümneid aastaid on arendanud. Kui koolitusturg enam mitte millegagi ei üllata, on aeg rohkem endasse vaadata ja mõelda, millised on küsimused praegu minu kui inimese ees. 

Coaching on arengu nõustamine, kus coach aitab süstmeeseid küsimusi esitades coacheel endas suuremale selgusele jõuda ja läbimõeldud tegevusplaan teha. Sageli on inimeste eesmärgid ebamäärased ja need tulevad teiste tahtmistest. Kui sa teed midagi, mida ise väga ei taha, siis tõenäoliselt leiad palju põhjusi mitte tegemiseks. Eesmärk peab sulle endale oluline ja väärtuslik olema. Coahing algab sellise eesmärgi sõnastamises, mida inimene ise soovib oma elus saavutada.

Ootamine toidab uusi lootusi, annab elule värvi. Oodates anname endale võimaluse unistada. Nii on väga mõistlik oma puhkusesse plaanida toredaid emotsioone ja kohtumisi. Mida enam oled oma ellu ootamisväärset plaaninud, seda lihtsam on igapäevarutiiniga toime tulla.

Tõnu Lehtsaar: "Kui töötasin Tartu Ülikooli õppeprorektorina, tundsin end üksikumana kui kunagi varem. Arvasin, et see on eraasi, kuid märkasin, et teised tippjuhid puutuvad kokku sama probleemiga."

Ettevõtted vajavad pidevalt uusi inimesi – kas siis seoses kasvu, struktuurimuudatuse või mõne töötaja lahkumisega. Esimene mõte peaks olema – kas meie ettevõtte mõni töötaja võiks sellele ametikohale sobiv olla? Ja siis tekib küsimus – kas teha kellelegi konkreetne pakkumine või korraldada sisekonkurss?

Et personalikonkursid kiiremini ja ajasäästlikumalt toimuksid, oleme hakanud kasutama videointervjuud. Saadame kandidaatidele lingi 3-5 küsimusega, millele vastamine jäädvustatakse videolindile. Kuna see viis on enamuse jaoks uudne, siis jagan veidi selgitusi ja soovitusi.

Miks on meeskonnale vaja korraldada koolitusi, kus räägitakse koostööst, väärtustest, ootustest üksteisele? Kui meeskond ei võta aega töövälisteks kohtumisteks ja sügavamateks jutuajamisteks, muutuvad suhted pinnapealsemaks, ei märgata kolleegi kui ta abi või tuge vajab, igaüks hakkab justkui iseenda asja ajama. Kaob meeskonnana kokkukuuluvustunne.

Järgmises Raamatupidamise Praktikus ilmub artikkel "Raamatupidaja valik - olla palgatöötaja või ettevõtja?", kuhu paluti kommentaari ka Sirjelt.

Kellel iseendale uusaastalubadused antud, kellel arenguvestlustel eesmärgid seatud. On aeg alustada muutuste käänulist teekonda. On vähe neid, kes pidevalt enda arengus edasi julgevad astuda. Ma ei mõtle siin karjääriredelit ülespoole. Pigem isiksuslikku kasvamist. See on kõige alus. Küll siis tulevad ka uued karjääriastmed.

Küllap on nii mõnegi ettevõtte pidevad samale ametikohale kandideerima kutsuvad töökuulutused silma jäänud ja küsimusi tekitanud. Miks nad jälle samale ametikohale inimest otsivad? Mis seal viga on? Vahel on sellised ettevõtted oma otsingutega meieni jõudnud. Korduvad valed valikud on kulutanud hulga aega ja raha.

Millega saavutan mina ja igaüks teist oma kolleegide usalduse? Töötajates peab olema sügav usk oma juhti,  kolleegidesse ja ettevõttesse – siis on nad valmis tegema tööd suure pühendumisega. Selle aluseks on juhi väärtused, mis väljenduvad igapäevases elus. Selles, kuidas juht oma kolleegidega suhtleb, probleeme lahendab, juhtimisotsuseid teeb.

Küllap kaalub nii mõnigi enne tööintervjuud, kas sellest rääkida või mitte… Enamasti saame sellest siiski aru - väljendugu see siis pikas vaikimises või segases keerutamises. Vahel aga ei tekigi kahtlust kandideerija aususes, jutt on sorav ja igati usutav. Mõistame, kui inimene tahab tööle saada, siis on tõepoolest mõistlik ehk ka mõned seigad enda teada jätta. Kindlasti on aga asju, mille rääkimata jätmine tuleb päris kindlasti välja ja see toob kasu asemel kahju. Paraku käivad meie teod alati kaasas, Eesti on liialt väike, et need lõpuni saladuseks jäävad.

Phil Jackson on legendaarne korvpallitreener, kes juhtis peatreenerina Chicago Bullsi kuus ja Los Angeles Lakersi viis korda NBA meistriks. Tema korvpallifilosoofia on meeskonnatöö käsiraamat. Ta suutis olla geniaalse korvpalluri Michael Jordani jaoks treener, kes õpetas tal, staarkorvpalluril, jagama oma avalikku tähelepanu mängukaaslastega, et meeskond kasvaks ja õitseks. Treener õpetas talle, et rühmareeglid on olulisemad kui üksikisiku kuulsus.

Kui kuulud nende hulka, kel õnnestus sel suvel võtta aega puhkuseks, on tööle tulles hea korraks mõelda – kuhu soovid ise jõuda, mida soovid oma meeskonna või ettevõttega saavutada. Eesmärkide seadmine ning nende saavutamiseks läbimõeldud realistliku tegevusplaani loomine on oluline eeldus pidevaks arenguks. Just puhkuselt tulles on uut indu ja tahtmist teha. Minu jaoks algab uus tööaasta ikka peale puhkust, mitte aasta vahetumisel.

On sulle keegi öelnud: „ nii tahaksin kohtuda, aga aega pole“, või :„ peaksin rohkem perega olema, aga aega pole, töö neelab kogu päeva ja tüki õhtust“ … ? Tegelikkuses pole meil elus mitte midagi muud kasutada kui aeg. Nii nagu kasutad aega, sellist elu ka elad. Tohutu pühendumine ühele valdkonnale toob edu selles, millesse aega paned. Ning tekivad probleemid mõnes teises, kuhu aega napib.

Kirjutan erilises meeleolus – on veel mõned päevad ja algab puhkus. Lõpetasin äsja Remarque „Taeval ei ole soosikuid“ lugemise – mõtted elu väärtustamisest ja arusaamast, mitte midagi pole iseenesest mõistetavat. Ainus tee õnnelikkusele avaneb läbi iga inimese suutlikkuse valitseda iseenda üle. Paljud meist sõidavad justkui võidusõitu, tajumata algust või lõppu. Kui tihti küsime – miks ma seda teen, mis on eesmärk?

Pärnu Juhtimiskonverentsil oli sel aastal intrigeeriv nimi „Juht kui õpetaja“. Juhid rääkisid õpetajatest ja õpetamisest, õppimisest ja juhiks küpsemisest. Minu seekordne lugu on inspireeritud erinevate esinejate ütlustest. Kuna sõna-sõnalt neid kirja ei saanud, siis esitan need pigem mõtete kollaažina.

Intervjueerides kogenud juhte kuulen ma sageli, kuivõrd raske oli juhina alustada. Kui spetsialistist saab juht, siis peab ta kõrvale jätma oma head tehnilised oskused ja mõistma, et nüüd saavutab ta tulemusi teisi juhtides ja suunates. See on algajate üks peamisi komistuskive – nad tahavad ikka kõikides detailides kaasa rääkida.

“Elu on liiga lühike, et teha valet tööd või olla koos valede inimestega. Kui ei olda rahul, tuleb muutused ette võtta. Kasu on hoiakust, et kõik sõltub minust endast,” soovitavad Tammiste personalibüroo juhataja Sirje Tammiste ja projektijuht koolitaja Kadi Kuuskmann.

Värbajatena oleme sageli ülesande ees: ettevõte vajab uut juhti, kes ettevõttele uue hingamise annaks ja jõulisemalt turgu haaraks. Omanikud ootavad kiiret tulemust, sest konkurents on karm. Antud lugu inspireeris kirjutama hiljutine kokkupuude ettevõttega, kus aasta jooksul on juhte mitmel korral vahetatud, kuid asjad ei edene. Mida peaks tegema järgmine juht, et mitte korrata eelkäijate vigu?

Töökoha vahetamine on karjääri loomulik osa. Me ei asu enam töökohale mõttega töötada seal kuni pensionipõlveni. Või kui just pension mõne aasta kaugusel pole. Vahel siiski tundub, et otsust uus töö leida piisava põhjalikkusega ei kaaluta ja vahel on näha nn. shoppamist – vaatan, millise pakkumise saan, veidi proovin, kui ei sobi, vaatan edasi.

On harv juhus, kui personaliotsingut ette valmistades ei kuuleks ma – see inimene peab olema suure stressitaluvusega. Tundub, et on lausa au ja uhkuse asi, kui rööprähklemine, pikad tööpäevad ja peale pressivad tähtajad on töö igapäev. Me ei ole inimestena loodud elama pideva emotsionaalse ja vaimse surve tingimustes ilma, et meie psüühika sellest märku annaks. Kuid töö nõuab, peame ju suutma ja nii me jätamegi varajased märgid märkamata ja sunnime end ikka tagant. Kuni murdume. Kas selle eest, et hinnatud töötaja ei suuda ka peale ühe aastast töölt eemalolekut enam tööle naasta, vastutab tööandja või töötaja?