Blogi & artiklid

21. veebruar 2019

Vaatad sa suurt pilti?

Autor: Sirje Tammiste

Hiljutine hetk elust enesest. Olen puhkusel ja vaatan merele, kus kajak kindlalt avarustesse suundub. Meres on ca 10 meetrine osa, kus laine väga järsku kõrgeks muutub. Kajak suundub täpselt sellesse kohta … ning käib ümber. Kaks inimest teevad suure töö, ronivad uuesti peale. Seejärel lükkab laine neid veel kord ümber. Nii võitlesid sõudjad merega ca 1,5 tundi, ronides kajakisse 5 korda järjest. Tublid inimesed, ei andnud alla. Kuigi oleksid võinud kaldale ujuda ja vaadata eemalt. Et näha suurt pilti. Nad oleksid kohe mõistnud – tuleb minna eemale ohtlikkust kohast.

Nii on sageli ka elus endas. Oled mingite probleemidega puntras, püüad saavutada oma eesmärki, näed vaeva, kuid edasi ei liigu. Üks tagasilöök järgneb teisele. See on just hetk, kus tuleb võtta aeg maha, astuda samm kõrvale ja vaadata asja laiemalt. Kas suures plaanis on see pingutus praegu vajalik? Kas ma saavutaksin oma eesmärgi muul moel? Kas kohale jõudmiseks pean valima teise tee?

Kui vaidleme väikeste pisiasjade pärast, ei muuda see suures plaanis midagi. Pidades hinna üle läbirääkimisi on vahel summad väga väikesed. Tuhandetesse ulatuvate lepingute juures pole 100 eurot ettevõtte vaates nii suur võit kui selle saavutamiseks kulunud aeg. Kui palju maksab juhi töötund? Juhil on alati vaja mõelda – ma pean aega pühendama oluliste ja strateegiliste asjade lahendamiseks, mitte pisikeste detailide lihvimiseks. Lihvimine tuleb delegeerida alluvatele. Juht on suuna andja. Kui juht takerdub detailidesse, jääb suur pilt häguseks ja ettevõte kaotab kindla sihi. Kuulsin juhist, kes kulutas kaks tööpäeva sellele, et vaielda turundusjuhiga – kas joogitops tuleb läikiv või mitte. Kui ta mulle pärast selgitas, et tal pole aega oma töötajatega rääkimiseks, polnud see tõsiselt võetav. Ta kas tegi seda, mis mugavam või talle olulisem? Kuid igal juhul oli sel hetkel kadunud tema fookusest ettevõte tervikuna.

Vahel kuulen, et pole aega oluliste ja pika perspektiiviga asjadega tegeleda, sest kogu aeg on vaja igapäevaseid tulekahjusid kustutada. Juht on siis kui kajakil sõitja, rabeleb hetkes, adumata seda, mis on tegelik takistus ja milline tee võiks sihile viia.

Kui meilt tellitakse personaliotsingut, oli enamasti inimest eile vaja. Sest eelnevalt on kulutatud ise mitu kuud, et sobivat kolleegi leida. Selle asemel, et oma tööd tehes ettevõttele raha teenida. Peale pakkumist otsustatakse vahel – ei, nii palju me ei maksa, me proovime ikka ise. Ilmuvad samasugused kuulutused, tulemus muidugi sama – pole sobivat töötajat. Jälle kaotatakse väärtuslikku valuutat – aeg. Selle ajaga oleks uus inimene juba mitmekordse värbamisele kulunud summa sisse toonud.

Vahel kaotad kokku hoides rohkem kui õiget investeeringut tehes. Just investeeringuna tulekski uute inimeste värbamist võtta – õige inimene teenib investeeringu kiiresti tasa.

On ettevõtteid, kes koolitustele ei „raiska“. Tööd tuleb teha. Milleks meeskonnakoolitused ja kõik see „pehme“ suhete teema? Kõik on erialaselt tugevad tegijad, nad käivad erialastel koolitustel ja sellest piisab. Paraku ei teki koostöö lihtsalt sellest, et inimesed saavad ühes ettevõttes kokku. Seda ehitatakse üles läbi omavahelise usalduse ja inimliku kontakti. Kui kogu aeg on tööl kiire, siis inimlikku kontakti ei saagi tekkida. Kui info ei liigu, inimesed ei räägi ettevõtte jaoks olulistes küsimustes kaasa, on päris kindlasti vaja investeerida aega ja raha koostöösuhete ülesehitamisele. Ise selle keskmes olles võid mõelda mõnest kolleegist kui konfliktsest ja keerulisest inimesest. Kuid omavahel lähemalt tuttavaks saades mõistad tema väljaütlemiste tegelikke tagamaid. Juhina aga on vaja vaadata meeskonda tervikuna – kuidas keegi end selles tunneb, kas kõikide tugevused on maksimaalselt kasutatud, teevad nad õiget tööd.

Pikki tööpäevi tehes jooksed kui orav rattas. Hoog on nii suur, et pole aega ei paremale ega vasakule vaadata. Sina ise või sinu juht on sulle hoo sisse andnud ja muudkui jooksed. Alles siis, kui oled läbi põlenud, kukud maha. Küllap tööandja otsib uue „orava“, annab talle kiirenduse ja kõik kordub. Ainult sinul on rasked ajad, pead end kokku korjama ja kuidagi taas tervikuks saama. Selle asemel oleksid võinud regulaarselt aja maha võtta. Mõtlemiseks – kas olen rahul, et minu elu niimoodi kulgeb?

Vahel kipume noorde põlvkonda halvakspanuga suhtuma – nad ei pühendu nii palju kui meie. Nad on aga hoopiski meist targemad – nad väärtustavad elu tervikuna. Töö on sellest vaid üks osa. Nad näevad elu suures pildis ja töönarkomaanidel on aeg neilt õppida.

Vaadates suurt pilti saad võimaluse kaaluda paljusid võimalusi. Vaagida nende plusse ja miinuseid. Olles kitsalt oma väikses maailmas on ka vaatenurk kitsam.

Minul oli hea võimalus puhata, vaadata nii oma elu kui kajaki sõitjaid kaugemalt. Ja mõelda paljudele olukordadele, kus suure pildi nägemine uued võimalused avaks.